29-aastast Raigo Piho võib nimetada Eesti üheks edukamaks surfariks, sest lisaks talisurfi MM-i tiitlitele on Piho Eesti kahekordne meister lohesurfi vabastiilis ja kolmekordne maailmameister talisurfis. Möödunud aasta 14. jaanuaril alistas ta aga uue Eesti kiirusrekordi lohe talisurfis, sõites merejääl suuskade ja lohega 108,86km/h.

Tõsi küll, see rekord purustati mõni nädal hiljem Pärnu lahel, kuid kuna maailmapraktikas ei võeta kiiruserekordite puhul arvesse mitte maksimaalset kiirust, vaid 10 sekundi keskmine, kuid Eestis on see rekord – 102,4 km/h siiani Raigo käes.

Tänavu toimub talisurfi MM WISSA 2023 (World Ice and Snow Sailing Association) Eestis, Võrtsjärvel. Algselt pidi MM aset leidma Leedus, ent kuna sealsed jääolud on olematud, kolis võistlus Eestisse Võrtsjärvele, kus siis maailmaparemik hakkab jõudu võtma.

“Ilmaprognoosi kohaselt lubas võistluse esimeseks päevaks head tuult, mis võimaldab suuri kiirusi, kuid samas on oodata ka lund, mis tähendab omakorda, et libisemine on täitsa tuksis,” rääkis Raigo enne võistluse algust. Nüüd on juba teada, et Võrtsjärvel aset leidnud talisurfi MM-il WISSA 2023 saavutas ta freestyle'is kuldmedali.

“Ma olen 15 aastat aktiivselt surfanud ja võin öelda, et iga surfisessioon ja ka võistlus on erinev,” rääkis ta. “Erinev on nii tuul, temperatuur, rand, veepinnas kui ka veetase, mistõttu iga kord oled silmitsi uue väljakutsega. Teinekord, arvad, et oled endast kõik andnud, aga ikka midagi ei toimi.“ Tuleb osata asju ette näha, õiged valikud teha nii varustuse kui surfikoha osas. Tihtipeale võib kõrges konkurentsis koha määrata see, mis valikud sa varustuse osas teed - kõik peab klappima.

Väljakutse on ka see, et Raigo on enda sõnul nii iseenda niiöelda treener, kokk, kondiiter kui ka keevitaja ehk ta moodustab suure osa oma taustajõust. Tõsi küll, abistajaid on teisigi. Nii on ka Tehingukeskus Raigo tegemistele õla alla pannud ja samuti elab Tehingukeskuse meeskond Raigo tegemistele elavalt kaasa.

“Mulle väga meeldib minu töö Tehingukeskuses ja minu eesmärk on panustada ettevõtmisse, kes on mind toetanud ja koos selle vägeva tiimiga tippu purjetada,” ütles ta, lisades, et pühendumuse, millega ka suhtub sporti, on ta kaasa võtnud ka igapäevatöösse, abistades maaomanike abistamine metsa ja põllutehingutes.

Tipus on kitsas

Surfamise juurde ei jõudnud Raigo otsekohe. Rakverest pärit noormees tegeles karate, ujumise ja kahevõistlusega, ent kui Rakverest lahkus tema kahevõistluse treener, jäid treeningud soiku. Kuid olles terve lapsepõlve veetnud mereääres, unistades surfamisest ja surfilaudu ehitades, juhtus veidi hiljem justkui tore kokkusattumus saatusega. Teismeeas tutvustati Raigole Lohesurfi ja edasi on juba kõik teada. Karated pole ta siiani unustanud ja käib aeg-ajalt selleski trennis. Nüüd küll pigem füüsilise koormuse ja seltskonna pärast.

Kuigi Raigol on ette näidata muljetavaldav auhinnakogu, ei pea ta ennast Eesti parimaks lohesurfariks, vaid üheks parimatest. Kuid ütleb nii palju, et parimad selguvad siiski võistlustelt, mitte Instagrami videotest. Lohesurfis on sarnaselt kergejõustikule väga palju distsipliine. Enda suureks tugevuseks peabki mees seda, et on palju medaleid võtnud väga erinevatest lohesurfi distsipliinidest nagu freestyle, kiirussõit, race, big air jms.

Surfamine talvel on tema sõnul üsna tehniline ala – sa pead valima suuskadele õige määrde, olema valmis õigeteks ilmastikuoludes jne. Samuti on rebimine tipus üsna tihe, sest poodiumikohad sõltuvad sõna otseses mõttes murdosa sekunditest. “Surfamine suvel vee peal on midagi muud, jalge all on surfilaud ning asjad on ikka teistmoodi. Kõrged hüpped, laines surf, keerulised trikid, kiirussõit jpm. Kui rääkida sellest, kumb parem on, siis noh.. vees on ikka mõnusam. Igatahes vahva spordiala, mida saab ideaalselt aasta läbi harrastada ka Eesti tingimustes,” rääkis ta.

Tipus püsimiseks peab Raigo sõnul ka megalt tööd tegema, kuid ka ainuüksi treenimine ei aita. “Lisaks treenimisele ja pidevale harjutamisele tuleb vaeva näha ka iseendaga ja sporti tuleb teha peaga, sest ka minu elus on olnud aegu, kus ma tegin seda jõuga ja see maksis kätte,” lisas Raigo, kelle sõnul on oluline ka lähedaste ja kolleegide toetus.

Tipus püsimine tähendab ka seda, et Raigol pole ülemäära puhkepäevi. Ta treenib 5-7 korda nädalas, millest 4 moodustab jõusaali treeningu ja ülejäänu surf, jooks või ujumine. “Jooksu proovin asendada kas siis rull- või tavalise suusaga, sest põlved on juba veidi hellad ja ei kannata jooksu põrutusi. Imekombel surfi omi veel kannatavad,” lisas ta.

Rääkides vigastustest, siis ütles Raigo, et vaatamata sellele, et lohe kiiruseks on olnud 115km/h ja hüppe kõrguseks 22 meetrit, pole midagi hullu õnneks veel juhtunud. Kui mõned õmblused ja nö tagurpidi põlv välja arvata.

Annab vabaduse tunde

Harvad pole need korrad, kui Raigo on võtnud auto, pakkinud varustuse ning sõitnud Saaremaale Vilsandi külje alla, et seal paar tundi lohega surfata. Tartust Saaremaale ja tagasi on 12 tundi autosõitu. Kas seda pole palju kahetunnise surfamise pärast? Raigo nii ei arva.

“Loomulikult meeldib mulle ka väga vees surfata ja kõrgeid hüppeid teha, minu isiklik rekord on 22,2 meetrit,“ mis on hüpatud lausa Lõuna-Eestis, Räpina rannas, Lämmijärvel. rääkis ta. „Kui hüppad, siis tekib selline vabaduse tunne, kus ei mõtle millelegi muule kui ainult lendamisele. See on nii megavõimas kogemus, kui tunned, et saad loodust taltsutada, et seda ei saagi sõnades edasi anda. Seda peab ise kogema.“

Küsimusele, kui kallis see spordiala on, vastas Raigo, et võrreldes näiteks jalgrattaspordiga pole kulutused suured. “Ütleme nii, et paari tuhande euroga saab esmase vajamineva varustuse, millega võib vaikselt juba treenimisega pihta hakata.“

Raigo veab juba 11-ndat aastat Võsu rannas ka surfikooli, mille nimeks ongi Võsu Surfikool. Toimuvad seal laste surfilaagrid, lohe, tiiva- ja aerusurfi koolitused, rent, matkad jpm. Lisaks on seal ka saun, baar ja hea muusika, et läbi viia kasvõi näiteks vahva ja sportlik firmaüritus.